Jaanuaris tunnustas 80. sünnipäeva tähistanud maakonna spordiliit Kosel eelmise aasta tublimaid. Parima noortetreeneri austava nimetuse võttis vastu Saue gümnaasiumi õpetaja ning linna kergejõustikuklubi treener Ester Legonkov. Tema tuntuim õpilane veel Nissi päevilt on kaugushüppaja Ksenija Balta.
Mõned nädalad hiljem vestles õpetaja ning treener Ester Legonkov Harju Eluga enda tööst, õpilastest ja nende saavutustest.
Teie tuntum õpilane on olnud läbi aegade Ksenija Balta. Kas ta ületab tänavu kaugushüppes seitse meetrit ning saab välis-MMilt Londonis medali?
Ksenija Balta on õpilane, kes oskab olla tänulik ja saab aru, mis tegelikkuses toimub. Ta on suure hingega. Paljud ei saa sellest aru. Aga õnneks on olnud ka teisi õpilasi, kes on tulnud hiljem tänama. Aga neid on kahjuks vähe. Paljudel kehtib põhimõte: mina ja maailm.
Mina ennustamisega ei tegele. Loomulikult on see minu ning ka Ksenija salasoov. Ootan ammu seitset meetrit. Aga olen pigem seda meelt, et kõike ei tohi välja öelda. Õpetan ka oma õpilastele, et eesmärgid olgu suured. Kuid neid ei tohi kuulutada enne, kui oled midagi ära teinud.
Kui vanalt Balta kergejõustiku juurde jõudis?
Ta õppis siis Nissi kooli neljandas klassis. Varem õppis ta Turba koolis ja elas koos ema-isaga samas asulas. Aga siis pandi Turbas vene osakond kinni ja perekond kolis Nissi. Tegelikult ei olnudki mina tema toonane kehalise õpetaja, vaid väike Ksenija tuli minu juurde treeningutele. Ütlesin siis ja kordan seda ka täna: meil ei ole treeningus tsirkus ning sina kas tuled meiega või lähed ära. Ksenija tuli ja jäi. Grupp oli väga võimekas ning enamus kaaslastest temast vanemad.
Teie enda tee kergejõustiku ja spordi juurde?
Valgas kasvasin üles koos poistega ning kõik minu kaaslased olid väga sportlikud. Nende hulgas oli kunagine Valga gümnaasiumi direktor, kergejõustiklane Raimond Luts. Poisid loomulikult ei tahtnud, et üks tüdrukutirts on nendega koos ning minust püüti lahti saada. Aga minul oli põnev ja tegin kõiki asju kaasa. Suusatasin, jooksin, käisin lasketiirus, hüppasin suuskadega mäelt jne. Varsti kolisin aga maale, kus koolis polnudki kehalise kasvatuse õpetajat. Kui jõudsin keskkooli, siis ei saanudki ma aru, mida minult nõutakse. Käisin ka kergejõustikutreeningus, kuid treener Meinhard Kukli läks varsti Põlvasse. Siis otsustasingi, et õpin kehalise kasvatuse õpetajaks. Lastel peab olema juhendaja.
“Minu kolm poega on sportlikud. Üks on kergejõustikku teinud ja kabet mänginud. Seda nii 64 kui ka 100 ruudul. Keskmine on hästi suusatanud. Kõige vanem on langevarjur. On tegelenud selle spordiga 15 aastat ja teinud üle 4000 hüppe,” ütleb Ester Legonkov. Kuidas sattusite Harjumaale?
Pärast toonase Tartu riikliku ülikooli lõpetamist 1985 läksin Kukli kutsel Põlvasse. Nissi sattusin nii, et mees lõpetas EPA ning sai suunamise Riisipere sovhoosi. Tegutsesin Nissis, õpetasin ja juhendasin spordiringi. Staadionit toona ei olnud. Spordiväljak sai valmis alles siis, kui Balta lõpetas põhikooli. Kui talvel suusatada ei saanud, siis mängisime kabet. Harjus võitsime niimoodi kõiki koole. Võimlat ka ei olnud, tunnid toimusid põhiliselt õues.
Peatselt saabus Eesti vabariik ja tekkisid klubid.
1990ndatel lõpetati spordikoolide tegevus ning alustada tuli klubilise tegevusega. Tegin Nissi noorte spordiklubi. Põhilise raha tõid aga sisse kabetajad. Kuid minul ei olnud südant neilt kergejõustiku jaoks raha ära võtta. Ja nii läksime klubi TIPP alla, mis oli alguses Keilas. Klubi all treenisid Turba ja Nissi lapsed. Mullu tegime Saue kergejõustikuklubi. See on kohaliku gümnaasiumi baasil.
Sauel olen töötanud tänaseks üheksa aastat. Enne seda töötasin Turba koolis, kus oli ka minu esimene võimla. Aga Sauele otsiti kergejõustikutreenerit. Olin toona 50-aastane, kandideerisin ja tänaseni olen siin. Koolil on ujula ning võimla. Üks minu õpilane ehk Karmen Veerme on Eesti koondises. Ta on töökas ja tal on väga sihikindel iseloom.
Kas lapsed viitsivad ja tahavad ennast ikka liigutada?
Mida rohkem on lapsi, seda kergem on asju ajada. Kui klubi on ühe kooli baasil, siis tahavad lapsed proovida väga palju alasid läbi. Seda võimalust ka väga palju kasutatakse, kuid nii ei jõuta väga kaugele. Kui õpilane tuleb näiteks 5.-6. klassi ja ta on varem aladega tegelenud, on hea. Aga üldfüüsis on tal kehva. Siis tuleb tema üldfüüsilist arendada, kuid ta läheb varsti ära.
Olen rõhutanud ka seda, et mängu ilu on tähtis. Näiteks võrkpallis on tähtis kenasti ja isuga mängida, mitte saada tingimata lahmides võitu. Paljud tüdrukud Saue koolist käivad tantsimas, paljud poisid jalgpallis.
Aga nutiseadmetega on nii, et üldistada ei saa. Vahetunnis lapsi vaadates jääb mulje, et osa õpilasi on vaid telefonis kinni. Aga teine osa näiteks ei võtagi nutiseadmeid kaasa ning liiguvad aktiivselt.
ARVAMUS: Ksenija Balta
Sise-EMi kuld ja Rio olümpia 6.
Ester Legonkov on väga hea treener. Ta on väga leidlik ja tema treeningud olid mitmekülgsed.Ta teadis hästi, läbi mille on meid võimalik panna pingutama. Õpetajal on hea silm ja on olnud alati õiglane. Ester Legonkovil ei olnud lemmikõpilasi ning meie kõik olime võrdsed. Ta on olnud minuga aus. Alati hoidis Ester mind kahe jalaga maa peal. Ehk kokkuvõtteks – Ester Legonkov on supertreener.
