Saada vihje
ENE 50: aegade kiuste sündis väärt teatmeteos (0)
Article title
Tunne Kelam ja Vello Tõnso.
Detsembris 1968 ilmus 65 000 trükiarvuga Eesti Nõukogude Entsüklopeedia avaköide. ENE viimane ehk kaheksas osa ilmus 1976 ning täiendusköide kaks aastat hiljem. Pruunikaanelise teatmeteose autoritest on paljud teispoolsuses. Nooruslikult jätkavad aga tegevust Euroopa parlamendi saadik, viimsilane Tunne Kelam ning Saku valla elanik Vello Tõnso.

Tunne Kelam oli pruunikaanelise ENE toimetuse liige kümme aastat. Vello Tõnso töö entsüklopeediate koostamisel vältas aastani 2009. Mõlemad Harju mehed soostusid ümmarguse tähtpäeva eel tegevust meenutama.

Millisel kuupäeval detsembris 1968 ENE avaköide ilmus?

Vello Tõnso: Täpselt kuupäeva ei teagi. Olen vaadanud oma materjale ja sealt kuupäeva ei selgu. Ka XX sajandi kroonikas on artikkel kuupäevata. Märgiti vaid, et detsembris 1968 läks kauaoodatud teos müüki. Ehk esimese ENE arhiivist saab midagi kätte. Pruunikaanelise väljaande arhiiv on alles, mustaENE/EE oma on teadmata suunas kadunud.

ENE ühiskonnateaduste toimetus 1970ndate alguses. Vello Tõnso on tagareas, Tunne Kelam esireas vasakul. Esireas paremal istub noor ajaloolane Jüri Kivimäe. 

Kuidas Teist kahest 1960ndatel toimetuse liikmed said?

Tunne Kelam: Mina lõpetasin ajaloo ja töötasin Tartus keskarhiivis 1959-1964. Õppejõud Herbert Ligi uuris seal keskaega ning sai varsti ENE ajaloo toimetajaks. Ta pakkus välja, et võiksin hakata artikleid kirjutama. Päritolu oli minul Tallinnast ning mulle selline töö sobis. Olin tööl aastatel 1965-75 ja see oli minu elu kõige huvitavam periood. Minu peale jäi üldajalugu, aga püüdsin ka religiooni ja filosoofia artikleid kirjutada.

Vello Tõnso: Minu töölesaamine oli juhus. Aasta enne mind tuli kirjastusse Valgus tööle Ants Haljamaa. Ootamatult kutsus mind välja dekaan Juhan Peegel. Ta küsis: kas ma ei tahaks minna Rahva Häälde vene-eesti tõlgiks. Tulin Tallinna ja sain kirjastus Valgus ees Ants Haljamaaga kokku. Võttis mind käe kõrvale ning tõi kirjastuse Valgus ühiskonnateaduste toimetuse juhi Feliks Soha juurde. Kirjastus esitas pärast Tartu ülikoolile taotluse, et mind võetaks tööle. Kuigi suunamise sain pärast ajaloo eriala lõpetamist Abja keskkooli. Juulis 1967 võeti palgale.

Millised olid esimesed tööd?

Vello Tõnso: Avaköide oli juba osaliselt valmis. Minu üks esimesi töid olid artiklid kolmest B-st ehk Beria, Buhharin ja Bulganin. Sain sellega hakkama, sest Viktor Masing oli hankinud nende venekeelsed, välismaalastele mõeldud elulood. Suures Nõukogude Entsüklopeedias (SNE) neid mehi sees polnud. Aga trikk oli selles, et enne SNE ilmumist saadeti märksõnastik liiduvabariikidele tutvumiseks. Kui SNE esimene köide ilmus, siis oli alles vaid Buhharin, Beria ning Bulganin olid välja võetud.

Miks hakati 1960ndatel Eestis universaalentsüklopeediat välja andma?

Tunne Kelam: Seda polnud lihtne ette võtta. Eesti vabariigis oli 1930ndatel antud välja kaheksaköiteline teatmeteos. Nõukogude Eestis ei saanud ka midagi viletsamat teha. Moskvast sokutati meile küll kohaliku entsüklopeedia ideed. Seal olnuksid vaid Eesti teemad ja mõned kohustuslikud NSVLi asjad. Maht oli nähtud ette kolm köidet. 1967 jõuti juba kuue köiteni ja lõpuks 8+1-ni.
Lätlastega juhtus aga nii, et nemad hakkasid kõige kiuste valmistama ette LNÜ esimest köidet. Aga see olevat minu mälestuste järgi hävitatud. Eestlastel õnnestus Moskvas idee läbi suruda. Ukraina järel teisena toonastest liiduvabariikidest saime enda teatmeteose välja anda. Asja vedaja ning hing oli Uno Ussisoo. Tema pani kokku märksõnastiku.

Kuidas toona andmete ja teabe kogumine käis?

Vello Tõnso: Teatmeteoseid liikus. Väga palju aitasid raamatukogude erifondid.

Tunne Kelam: Kontrollisime ka sotsialismimaade teatmeteoste järgi. Ungari entsükolpeedia oli aga kehv ja Tšehhoslovakkia oma ka. Poola 12 köidet oli aga hea materjal. Oskasin poola keelt ja eks sealt sai võetud nii mõndagi. Teave oli hea ning objektiivne.

Vello Tõnso: Saime toimetusse välismaiste komparteide lehti, nagu L’Humanité ja L’Unità. Soome ja Rootsi entsüklopeediad olid toimetuses ka. Aga seal ei olnud sünni- ja surmakuupäevi, ainult aastad.

Tunne Kelam: Tihedad suhted oli Läti ja Leedu tegijatega. Külas käisime ka Poolas ja Ungaris. Ungaris oli hea lugu, et kuulutasime kahe seltskonna peol välja Eesti-Ungari ühise kuningriigi. Asmu Saare valisime kuningaks ja Maria Nemethi kuningannaks.

Kas tuli ette ka selliseid fakte, mida ei saanudki kätte?

Vello Tõnso: Mind hakkas see rida väga huvitama. Sest alalõpmata oli nii, et poognates oli artikkel. Kuid kas inimese elab või mitte, seda ei teadnud keegi. Mina võtsin ette ajalehed ja number-numbri haaval lappasin läbi nekroloogid ja surmakuulutused. Sealt tuli ka huvi sünnipäevade vastu, mis jätkus 1990ndateni. Kandsin kõik andmed käsitsi kartoteeki.

Kui palju oli nähtud ette ideoloogilist materjali, mida pidi kaheksas köites kindlasti kajastama?

Tunne Kelam: Rookisime seda ideoloogilist asja nii palju välja, kui saime. Näiteks ei olnud ENE-s väikeriikide komparteide juhtide elulugusid. Minule lähedased isikud oli Heldur Niit-kirjandustoimetajana ning Tatjana Hallap keele- ja eesti/väliskirjanduse toimetaja. Nendega pidasime plaane ning koostasime artikleid.

Milliste enda koostatud artiklite üle enim rõõmustate?

Tunne Kelam: Suur saavutus oli Teise maailmasõja artikkel. Istusin koos toimetaja Feliks Sohaga ja arutasime valmis artiklit. Ta luges ja redigeeris minu teksti. Aga kokkuvõttes sai see suhteliselt loetav.
1960-70-ndate kehtis kord, et liiduvabariigid ei tohtinud enne midagi ilmutada, kui Moskvas polnud see trükivalgust näinud. See oli kohati meie kaitsekilp. Kui Moskvas ilmunud ajalooentsüklopeedias või SNE-s oli fakt kirjas, siis oli tuli roheline. Näiteks Nikita Hruštšov tegi kunagi ettepaneku astuda NSVL-il NATO-sse. Panin selle artiklisse. Muidugi uuriti, et kuidas nii. Näitasin siis ülemustele Moskvas ilmunut, kus see oli must-valgel kirjas.

Me ei saa mööda ENE peatoimetajast Gustav Naanist. Mis mehega oli tegu?

Tunne Kelam: Eks see “kurameerimine” algas aastal 1965. Väidetavalt visati ta saksa ajal langevarjul Eestisse, et juhtida partisaniliikumist. Hiljem käis Naan erifondis lugemas vaba maailma kirjandust. Ja sealt sai ta ideid, mida siis välja paisata. Toimetuses oli võimalus minna tema uuendustega kaasa ning kombata võimaluste piire.

Teemad, mida ei olnud soovitav käsitleda?

Tunne Kelam: Eesti ja NSVLi ajaloos oli neid asju rohkem, üldajaloos oli asi veidi paindlikum.

Vello Tõnso: Adolf Hitleri fotot ei tohtinud olla, artikli võis avaldada, Konstantin Päts, Johan Laidoner ning Jaan Tõnisson olid ka fotodeta artiklina. Hiljem, 70ndatel keelati Poola filmimehe A. Wajda mainimine ära. Eks ikka filmide pärast.
Reaalteadustes olid olud lahedamad, sest looduses ja täpisteadustes piirati vähem. Ometi ei tohtinud geograafid alla 50 000 elanikuga linnade rahvaarvu mainida.

ENE ilmus kümnel aastal ehk 1960-1970-ndatel. Toona oli teine riigikord ning ka koostajate teadmised. Milline tundub pruunide kaantega komplekt täna? Kas selle sisu on ajahambale vastu pidanud?

Tunne Kelam: Tal on oma info ja mõttekas tuum olemas. Mina olen postiivne. Minul on see riiulis ning raamatukogus vaatan ikka, kus asub vana ENE.

Vello Tõnso: Ka mina kasutan ja loen. Allikate rohkus selles on kiiduväärt. Wikipedia on loomulikult parem ja selle võludest olen mõjutatud. Inglise keeles on üle 5,5 miljoni märksõna. Britannicas on märksõnu vist alla 100 000. Eesti keeles on Wikis 150 000 märksõna. Vanas ENEs oli 51 613 artiklit.

Kas Eesti keeleruum kannaks välja rahvusentsüklopeedia neljanda paberväljaande?

Vello Tõnso: Lätis oli enne sõda korralik mitmekümneköiteline entsüklopeedia. Soomele ja Rootsile ei jõua me aga kunagi järele. Aga uut paberväljaannet pole vaja. Ma ei leia sellel mõtet. Infot saab kiiremini ja paremini internetist kätte.

Tunne Kelam: Isegi Britannica ja muud vanad teatmeteosed on kolinud Internetti. Paberväljaanded sellisel kujul ei ilmu.

TEAVE
Eesti kolm rahvusentsüklopeediat
• EE ilmus aastatel 1932-1937 56 vihikuna. Selles oli 75 754 artiklit ja 417 kaastöölist. Trükiarv oli 6000-8000. 1940. aasta juuni pöördeni ilmus neli vihikut täiendusköitest, kuid see jäi pooleli.
• ENE ilmus aastatel 1968-78. Selles oli 51 613 artiklit ja 1617 kaasautorit. Trükiarv igal köitel 65 000.
• ENE2/EE ilmus aastatel 1985-2007. Selles oli 10 põhiköidet, viis lisaköidet ja atlas. Esimese osa trükiarv oli 220 000, hilisematel kordades vähem.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.