Saada vihje
Endine kultuurikorraldaja avab kodutalus keraamikapoe (0)
Article title
„Juba minu vanaema kutsuti Lamba-Liiniks, sest ta karjatas Sandla kandis lambaid, ajas neid saartele ja laidudele.“
Endine Kernu valla kultuurikorraldaja Merle Beljäev avab pühapäeval Mõnuste külas Ristema kodutalu aidahoones keraamikapoe. Sealsamas on ta vanavaraga sisustanud toa, mis kannab silti “muuseum”.

Keraamikapisik nakatas Merle viie aasta eest. See viib naise iga nädal Haiba mõisa keldrisse savi voolima. Savi, voolimispulgad, värvid, lauad, toolid ja ahjud seal kuuluvad Maalaste Käsitööseltsile.

Savi tuuakse Haibasse Ungarist saja kilo kaupa. “Enamasti ma teen lammastega asju. Lammas sünnib nii, et võtan tüki savi ja mõne hea voolimispulga. Voolin talle pulgaga suu, nina, silmad, kõrvad, lokid ja muud kehaosad. Ma olen teinud tuhat lammast kindlasti,” selgitab amatöörkunstnik.

Miks ikkagi lambamotiiv? “Sest et ma ise olen Saaremaalt pärit. Juba minu vanaema kutsuti Lamba-Liiniks, sest ta karjatas Sandla kandis lambaid, ajas neid saartele ja laidudele. Minu õel on Sõrves villavabrik. Mõnuste küla tunnusloom on lammas ja meil on ka käpiknukuteater, kus tegelasteks lambad,” ütleb Merle.

1240 kraadini

Voolitud taiesed peavad nädal aega kuivama, siis pistetakse nad Saksamaalt ostetud Rohde ahju. “Ma panen nad ettepõletusse, 940 kraadi peale,” räägib Merle. Järgneb keraamika glasuurimine, siis pannakse see taas ahju, sedapuhku kõrgkuumuse ehk 1240 kraadi peale.

Hoolikas töö ei kaitse ebaõnnestumiste eest. “Üks lambapea läks kogemata roheliseks. Sellel murdusid jalad ära. See sulas mul ahju kinni,” muigab Merle ajakirjanikule praaki näidates.

Õnnestunud töid hakkas naine Merlenda OÜ sildi all väikestviisi müüma juba varem. “Eelmisel suvel käisin Kernu mõisa välikontserditel. Enamasti õnnestus ühe õhtuga müüa kümmekond taiest,” meenutab ta.

Aidahoone vasakus tiivas on muuseum, kus näeb nii arhailisi põllutööriistu kui nõukogudeaegset olmeelektroonikat. 

Loodav käsitööpood paikneb Saue valla Mõnuste küla Ristema talu vana aidahoone paremas tiivas. Pood avab uksed 17. juuni hommikul kell üksteist. Edaspidi hakkab see huvilisi vastu võtma ettehelistamise peale.

Müügilettidel näeb erinevaid lambamotiive: küll figuuridena purgikaante, vaagnate või seebivannide küljes, küll maalingutena vaagnatel või kruusidel. On väikeste inglitega nagisid, on suuri kätepesukausse.

Keraamikavaimustus haaras ka Merle lapsi. “Sellest on tulnud kalakujulised rinnaprossid ja magnetid. Ma olen neid teinud kokku kolmsada. Kunagi oli plaan nende müügi eest osta Kalamajasse korter, aga turustamiseni ei jõudnud,” naerab vanem tütar Katrin, kes on elukutselt hoopis projektijuht Võrguvaras.

“Ma olen savist proovinud teha asju, mida ema on mulle õpetanud, näiteks kausse, tasse, kandikuid ja nagisid,” räägib noorem tütar Kertu, kes sai äsja pihku Ruila põhikooli kuuenda klassi tunnistuse.

Poe kõrval muuseum

Aidahoone vasakus tiivas on koha leidnud pisike vanavaramuuseum. “Siin 1970ndatel oli küla muuseum, aga eelmine omanik müüs need asjad maha,” selgitab Merle varasema muuseumi kurba saatust.

Muuseumis hakkavad silma Ristema talu kunagiste omanike fotod, talu ostuleping, koodid, labidad, aga ka püss, mootorratturi kiiver, televiisor, paar raadiot, paigatud ööpesu ja Alfa-Laval koorelahutaja koos saksakeelse kasutamisjuhendiga.

“Ma ei teagi täna veel kõike, mis vahendid ja värgid mul siin on,” ütleb Merle oma muuseumieksponaatide kohta.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.