Saada vihje
“Ehtsad tapatalgud, kus mehi lihtsalt aeti tule alla” (0)
75 aastat tagasi jaanuari keskel lõppes Venemaal Lovati jõe ääres asuva Velikije Lukis ja linna ümber lahing. Saksa garnisoni alistamiseks ning asula vallutamiseks peetud üle kuu pikkuseks veninud heitluses hukkus rohkem eestlasi kui terves Vabadussõjas.

21. jaanuaril mälestati kõiki suure lahingu ohvreid ning selles osalenuid Lagedis asuvas Eesti vabadusvõitluse muuseumis. Meenutuspäevast võttis osa ka kümmekond Velikije Luki lahingu veterani, kes võitlesid 8. Eesti laskurkorpuses. Meeste vanus on kaugelt üle 90 eluaasta.

Tallinnas elab üheksa Luki lahingu veterani, kellest Heino Niidas ning Valentin Villemsoo olid laupäeval Lagedil kohal. “Mind mobiliseeriti 3. juulil 1941. Laev, millel ma Soomel lahel toonase Leingradi poole sõitsin, lasti põhja. Hulpisin 16 tundi vees, kuid jäin ellu. Edasi ootas Leningradi blokaad. Päevas 300 grammi leiba ning supivett. Koos Heino Niidasega oleme Tallinnast ainsana siin kohal,” ütles Villemsoo.

Eesti 8. laskurkorpusest, lahingutest Velikije Lukis ning eestlaste lugudest rääkis konverentsil Boris Gorbunov. Aastal 1166 asutatud linnas elab veidi alla 100 000 inimese ning selle kaugus Eestist on 600 kilomeetrit. Tõenäoliselt oleks iidne Venemaa linn jäänud tänaseni nimeks maakaardil, kuid kahjuks tahtis ajalugu teisiti. Linnas ja selle ümbruses peeti novembri lõpust 1942 kuni jaanuari lõpuni 1943 verist lahinguoperatsiooni. Tõenäoliselt hukkus selle ajaga 6000-6500 noort meest. Võrdluseks, et kogu Vabadussõja ajal langes veidi rohkem kui 13 kuuga isegi vähem teenistuses olnud mehi või ka eraisikuid.

Saate varsti koju!

Kuidas sattus kindral Lembit Pärna juhitud Eesti 8. Laskurkorpus sügisel 1942 Velikije Luki alla? Gorbunov ütles, et esialgu oli Punaarmee rindejuhtkonnal plaan saata mehed Valdaisse, kuid otsus langetati Kalinini rinde 3. löögiarmee ning Luki kasuks. “See olevat oluline rindelõik ja linn tähtis transpordikeskus. Korpuse kahes diviisis, tagavarapolgus ja muudes üksustes teenis toona veidi üle 26 000 mehe,” ütles mees.

Lagedil Külma pargi mälestusristi juures meenutati rasket lahingut. Fotole jäid ka veteranid Valentin Villemsoo ning Heino Niidas. 

“Mõlemad diviisid marssisid linna pikal teekonnal. See oli pikk üle saja kilomeetri ja kulges keset pakast, lund ja tuisku,” ütles Gorbunov. Velikije Luki ümber oli toona Punaarmee piiramisrõngas, täielikult kindlustatud linnas Eduard von Sassi juhitud garnison. Seega oli olemas kaks rinnet – linna ümber sise- ning 6-7 kilomeetrit eemal välisrinne.

Lahingu otsustav osa algas 9. detsembril 1942 ning korpus suunati siserindele. Järgnes pea 40 päeva pealetunge, et vallutada linn ja sundida garnison alla andma. “Esimese ettepaneku lükkas von Sass 17. detsembril tagasi. Paar päeva hiljem hakkasid sakslased siserindel võimenduse kaudu hüüdma: “Eesti poisid, tulge üle! Saate kõhud täis ning jõuluks koju!” ütles Gorbunov.

Lakkamatud lahingud algasid 25. detsembril 1942. Värskelt rindel käinud toonane armeekindral Georgi Žukov andis käsu: linn olgu võetud 1. jaanuariks. Kui tähtaeg kippus üle minema, olevat Žukov käratanud: “Siis ei näe enam ükski eestlane enam Eestimaad!”. Kohe algaski meeste tule alla ajamine keset pakast ja lund. Samuti pidevad rünnakud varemetes linnale. Iga päev hukkus või jäi teadmata kadunuks 250-300 meest.

Kohutav kaotus

Kogu verise lahingu kohta ütles aastakümneid hiljem ajalookorüfee ning mälumängur Hardi Tiidus: “See oli ehtne tapatalgu, kus mehi aeti lihtsalt tule alla. Kuigi linn oli Punaarmee poolt blokeeritud ning garnison oleks varem või hiljem igal juhul alistunud.”

Vangistatud E. von Sass. Pärast hukkamist olevat ta põrm visatud sohu ning tütrele keelduti matmiskohta näitamast. 

Eriti vihased lahingud peeti 8.–16. jaanuarini nn valge maja (endine õpetajate instituut) ning raudteejaam-depoo ümber. “14. jaanuarist hakkas Saksa garnisoni vastupanu raugema. Seejärel moodustati komandör Lembit Pärna ning staabiülem Jaan Lukase eestvõttel grupp, et võtta vangi von Sass,” ütles Gorbunov.

Gruppi juhatas major Lemming ning alistamiseks püüti korduvalt Sassi punkrit õhkida. 16. jaanuaril Saksa ooberstleitnant alistus. “Andis Lemmingule enda relva ning kaks pakki sigarettte. Ning tunnistas: meie võitlesime vapralt, kuid korpus oli tugevam,” rääkis Gorbunov. Von Sass hukati samas Velikije Lukis 3. jaanuaril 1946.

Korpuse kaotused olid väga suured. Enamus langenutest, haavatutest või teadmata kadunutest olid kas eestlased või Eesti vabariigi kodanikud. Hukkunute koguarv on ilmselt 6000-6500, kellest kodanikud olid vähemalt 5000. Lisaks veel kergemalt või raskemalt haavatud, põrutatud või haiged. Samuti lisanduvad üle jooksnud mehed. Seega sai ühel või teisel moel kannatada üle poole kogu Eesti korpusest. 2000 sõdurit on maetud linnas asuvasse vennaskalmistule. Seal kõrgub 26-meetrine Eesti kivist sammas, mille kavandi autor on samuti korpuses võidelnud arhitekt Mart Port. Ümber Luki asub veel 20 kalmistut, kus puhkavad tuhanded langenud. Linn oli pärast lahingut totaalselt varemetes.

ARVAMUS: Hanno Ojalo, ajaloolane, Velikije Luki lahingu raamatu autor

Langenutega oli nii, et igal nädalal tehti allüksuste poolt korpuse juhtkonnale ettekanded. Need sisaldasid langenuid, haavatuid, teadmata kadunuid jne. Nimekiri muidugi kasvas pidevalt. Fikseeritud andmed olid 5500-6000 vahel. See nimekiri avaldati ka 1992. välja antud raamatus “Velikije Luki – in memoriam”.
Lätis ja Leedus puudub võrdlus eestlaste kogetud verise lahinguga. Kummaski ei suudetud 1941. aasta suvel viia korralikult läbi NL mobilisatsiooni. Lätis oli küll korpus, kuid kodu-lätlasi selles vähe. Leedus olid diviisid, millest enamus mehi lahingutes üle jooksis.
Lätlaste suurim ja pikem lahing oli Demjanski lähedal Novgorodi oblastis. See kestis kohalikes soodes umbes aasta. Enne seda võideldi ka Moskva all. Leedulaste diviisi suurim lahingukogemus oli Kurski-Orjoli-Valgevene piirkonnas.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.