Saada vihje
Eesti ja maailm läbi iibeprisma (0)

Ei möödu naljalt nädalat, mil Eesti meedias ei tuleks moel või teisel jutuks see, et meil võiks rohkem lapsi sündida. Teema on kahtlemata oluline, ning olukorras, kus me ühiskonnana oleme immigratsiooni suhtes väga konservatiivse tee valinud, on sellel ühtlasi ka selgelt eksistentsiaalne dimensioon.

Aga isegi kui hetkeks mure Eesti rahva kestmajäämise pärast kõrvale panna, kaasneb rahvastiku pikaajalise kahanemisega terve rida väga tõsiseid ja keerulisi väljakutseid: näiteks tööjõu kättesaadavuse vähenemine, majanduskasvu aeglustumine, surve pensioni- ja sotsiaalkaitsesüsteemile ja nii edasi.

Rahvastiku taastootmiseks on vajalik, et ühe naise kohta sünniks keskmiselt 2,1 last. See näitaja on statistikas tuntud kui summaarne sündimuskordaja ning läinud aasta seisuga oli Eestis see 1,59. See on küll tublisti kõrgem kui 1990. aastate lõpu mõõnaaastatel, kui sündimuskordaja langes hetkeks isegi alla 1,3 piiri, kuid viimati olime ühiskonnana ülalpool taastootmispiiri kolmkümmend aastat tagasi.

Probleem on teadvustatud, sellega on aastaid tegeldud ning vähemalt osalt on pingutused ka vilja kandnud. Kümmekond aastat tagasi kerkis summaarne sündimuskordaja 1,70ni ning hetkeks oli õhus optimismi, kuid siis tõus pidurdus ning täna on raske näha moodust, kuidas me selle maagilise 2,1 lapse piirini jõuda võiksime.

Eesti ei ole selle probleemiga maadeldes maailmas muidugi üksi. Alles läinud nädalal avaldati Ameerika Ühendriikides 2017. aasta rahvastikustatistika, millest ilmnes, et USA summaarne sündimuskordaja on langenud 1,76-ni, mis on madalaim tase alates 1978. aastast. Euroopa riikide keskmine sündimuskordaja on eelmise aasta andmetel ligikaudu 1,6 – seejuures on paljude Lõuna-Euroopa riikide (aga näiteks ka Poola) sünnikordajad napilt üle 1,3.

Toetume kasvule

Nii Euroopa kui Ameerika Ühendriikide puhul on sündimust korvanud immigratsioon, kuid siin tuleb silmas pidada, et ka globaalselt on sünnikordajad nüüd juba enam kui pool sajandit langenud. Täna kogu maailma rahvaarv siiski veel kasvab, kuid rahvastikuteadlaste hinnangul asendub see juba 21. sajandi lõpuks väikse kahanemisega. Ja suur küsimus on muidugi see, et mis saab sealt edasi.

ÜRO hinnangul langeb globaalne summaarne sündimuskordaja allapoole taastootmistaset 2070. aasta paiku.

Et selle muutuse mastaapi ja olulisust perspektiivi panna, on hea heita pikem pilk ajas tagasi. Läbi teadaoleva ajaloo tuhandete aastate püsis inimkonna arvukuse kasv napilt üle nulli. 18. sajandi keskpaigas aga juhtus midagi ning rahvastiku juurdekasvu määr hakkas alguses tasapisi, siis aina kiirenevas tempos tõusma. Kui 1750. aastal elas planeedil hinnanguliselt 790 miljonit inimest, siis järgmise 150 aastaga see arv peaaegu kahekordistus.

20. sajandil kasvas aga maailma elanikkond kolm korda rohkem kui kogu varasema inimajaloo vältel kokku – 1,5 miljardilt 6,1 miljardini.

See on kontekst, milles on kujunenud välja meie tänane maailmakorraldus. Kõik, mida me arvame end teadvat majandusest või üldse ühiskonnast, põhineb üldises plaanis vaikival eeldusel, et rahvastik aja jooksul kasvab, mitte ei kahane. Täna on see eeldus veel tõene – hinnanguliselt jõuab planeedi rahvastik käesoleva sajandi lõpuks kerkida veel üle 10 miljardi piiri.

50 aastat kahanemiseni

Sellel viimased kolm sajandit kestnud globaalsel rahvastikuplahvatusel on muidugi terve hulk erinevaid põhjuseid, kuid pikemas perspektiivis taandub rahvaarv siiski sündimusele. Ka parim meditsiin ja toitumine ei hoia meid elus igavesti ning kui lapsi sünnib vähem, kui inimesi sureb, siis on tagajärg möödapääsmatu. Ja selle osas on trend praegu väga selge: kui 1962. aastal sündis maailmas iga naise kohta keskmiselt viis last, siis praeguseks on see näitaja langenud poole võrra ja ÜRO hinnangul langeb globaalne summaarne sündimuskordaja allapoole taastootmistaset 2070. aasta paiku.

See omakorda tähendab, et sealt põlvkonna jagu edasi on inimkond ülemaailmselt esimest korda pärast tööstusrevolutsiooni vastamisi olukorraga, kus inimeste arv hakkab ajas vähenema.

Kui see kõik nii läheb — ja praegu on raske näha moodust, kuidas see nii ei oleks — siis on meil inimkonnana jäänud umbes pool sajandit mõtlemaks välja mooduseid oma elu ümber korraldada.

Põhimõtteliselt on mõistagi võimalik loota, et Eestil õnnestub kõigele vaatamata edukalt vastuvoolu ujuda ning mingil moel 2,1-se sünnikordajani jõuda. Tark oleks aga valmis olla ka selleks, et see ei õnnestu.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.