Saada vihje
Bali – pööripäev paradiisisaarel 2. (0)
Article title
Naine kandmas andameid templisse.
Kuusk tuppa ja verivorstid lauda. Küllap need on eestlastele esimesteks jõule meenutavateks märksõnadeks. Kuidas tähistatakse pööripäeva aga ekvaatorialusel hinduistlikul Balil?

23. detsembril, päev enne meie jõululaupäeva, ilmusid Ubudi linnatänavaile pikad bambusridvad – neid toodi kuskilt ja viidi kuhugi küll autokatusel, küll motorolleril, küll lihtsalt kahevahel… Täpselt nagu meie veame kuuski koju – igaüks vastavalt võimalusele. Ainult kui meie nääripuul on pikkust keskmiselt ehk paar meetri jagu, siis need bambusridvad algasid ikka kuuest meetrist. Nii et oh seda saginat ja sebimist, mis valitses Ubudi niigi kitsastel, rahvast pungil tänavail. Kus igaüks midagi vedas, nagu meie jõulueelsetes kaubanduskeskustes.

Kui paljad bambusridvad olid koduaeda jõudnud, läks lahti nende kaunistammiseks – lintide, palmilehtede, riisitaimede, tähekeste, kirjude lappide ja paeltega. Vahel tehti seda ka otse tänaval. Ja siis aeti terve pere toel see bambusritv püsti – täpselt nagu meil jõulukuusk – ja kinnitati millegi külge, nii et tähekesega kaunistatud ots kombekalt tänava kohale kaardus.
Jõulud, mis jõulud, ehtne pööripäev, oskas meie reisiseltskond vaid arvata. Kuuskede asemel vaid kaunistatud bambus.

Hea ja kurja võitlus. 

“Meie peame nüüd galungai’d,” tõi järgmisel päeval tõe majja meie kohalik giid ja bussijuht Ketut. Sellel päeval ei tööta Balil keegi, vaba päeva võtavad nii lapsehoidjad kui ka koristajad, et galungai jaoks kaunistusi valmistada ja tseremooniatel osaleda. Galungai jaoks pingutavad kõik, et nii tänavad, templid kui ka kodud kaunid oleks. Kaunistatud bambusritva nimetavad nada aga panjariks.

Ketut rääkis tõtt – läbi kaunistatud linna teatrietendusele sõites (sinnagi soovitas meil minna Ketut) kulgesime ühes voolus katkematu kaunilt riietatud inimmassiga, naistel ümber peente pihtade kirkavärvilised vööd, meestel peas rätid. “Et head mõtted peast ära ei lendaks,” teadis Ketut.

Siiski pööripäeva tähistamine see Bali galungai ei ole, Balil tähistatakse niimoodi dharma võitu adharma üle. Ehk siis headuse võitu kurjuse üle. Ja nii iga 210 päeva tagant. Siis ehitatakse ka panjaritega tänavad ja kodud, selgitas Ketut. Et see läinud aastal just jõuludega kokku langes, oli juhus, õnneloos meie reisiseltskonnale – nägime tõelisi Bali pidustusi.

Mis aga meid, õhtumaalt tulnud rändureid kogu selle klantsi ja kenisklemise juures häiris, oli naiste koormatus – ainult naisolevused kandsid oma pähe istutatuna hiigelandameid templitesse ja muudesse pühaikadesse. Nii mõnegi templi trepid olid aga oi-kui-kõrged. Hindu mehed marssisid naiste kõrval vapralt tühjade käte ja tühjade pealagedega. “Et headel mõtetel oleks hea tulla,” teadis jälle Ketut. Naljaga pooleks.

Teekonnal Bali iidseimasse ja suurimasse kloostrisse, Ida Ratu Dakuhsse. 

Teatrietendus, mida sel päeval vaatasime, oli aga klassikaline hea ja kurja võitluse lugu. Kuri oli lõvi või härg – nii nagu keegi näha tahtis, hea aga kavalpäine ahv. Nagu meie Kaval-Ants vanapagana lugudest. Nende kahega olid mestis siis erinevad inimtüübid.

Rohelist jõulupuud õnnestus Balil näha vaid hotelli administraatori töölaua kõrval – see oli õllepudelitest kokku laotud. Lahkudes saatis meid lennujaamas teele valge jõulupuu – kaunitest orhideedest kokku istutatud sihvakas kaunitar. Väga balilik.

KOMMENTAAR

Martti Kalda
Reisijuht

Hinduistlikul Balil pööripäeva ei tähistata, sest mis valguse võidust pimeduse üle seal rääkida saabki – aasta pikim ja aasta lühim päev erinevad teineteisest pikkuselt vaid 15 minutit. See aga ei tähenda, et Balil pühasid poleks – aastas ligi kolmandikule päevadest langeb mingisugune püha. Nii et pühitsemist on kogu aeg. Kui rääkida balilastest kui hindudest, siis Indi hindud ei pea neid päris-hindudeks, Bali hindud pole sündinud kastikuuluvusega, neil pole India hindudega ühist esiisa. Usust ehk hinduisimist kõneldes leiab Balilt sama vähe puhast klassikalist hindusimi kui Indiastki. Ikka on see segunenud kohalikest uskumustest pärit deemonite, vaimudega. Nende klassikaline etendus hea ja kurja võitlusest pärineb Indiast, olles levinud paljudesse maadesse, isegi Pekingi teatrilavadele. Igal pool tõlgendatakse seda natuke isemoodi. Meil näiteks Kalevipoja võitlusena sortsidega. Ja nende ahv on meie siil.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.