Märt Vähi. 14 aastat tagasi, mil asutasime Lootuse küla, ei uskunud paljud, et sellest ettevõtmisest võiks asja saada. Täna saab meie juures elada kuni 24 meest, kes on olnud kimpus alkoholi või narkootikumidega ning kel pole olnud võimalik mujalt abi saada.
Tõepoolest, see paik meenutab teatud mõttes üht küla. Siia saab inimene ise tulla ja talle antakse võimalus oma probleemidega tegelda. Me peame vaid aru saama, et alkohol ja narkootikumid ei ole omaette probleem, vaid meil tuleb mõista, miks hakkab inimene neid tarbima ja mis teeb inimesest sõltlase.
Tihti mõeldakse, et Lootuse küla on koht, kuhu põgeneda oma probleemide eest. See ei ole nii. Siia tulnud inimene peab ise tahtma oma elu muuta. Meie oleme loonud selleks sobiva keskkonna ning anname kõik elutööriistad, et iseendaga toime tulla, et võtta vastutus enese eest koos jumala abiga.
Sõltuvus ja selle tagajärjed on minust väga lähedalt mööda käinud. Piiskopina tundsin, et ma ei ole Eestimaad puudutanud enne, kui olen jõudnud nendeni, kes on kõige suuremas hädas ja pimeduses. Eesmärk sai mulle selgeks, kui avastasin, et mu poeg oli sõltlane.
Nõnda, kui otsustasin astuda tagasi oma ametlikest kohustustest kirikutöös, et olla sõnakuulelik oma südame kutsele ja aidata neid, kes seda tõepoolest vajavad. Pärast probleemi tunnistamist naasis poeg kohast, mis oli väga sarnane meie külale siin Eestis ning tänu temale õppisin mõistma, mis on sõltuvus ja kuidas aidata neid, kes on hädas.
Keskus naistele
Olles teinud väga palju tööd vanglates, nägin ma tihtilugu samu nägusid väravatest lahkumas ja mõne aja pärast tagasi tulemas. See kinnitas arusaama, et ühiseks jooneks nii paljude murede puhul on just meelemürgid.
Ent vanglakaristus ei ole lahendus. Põhjuste leidmiseks ei piisa üksnes seminaridest ja koolitustest ning kindlasti ei aita siin ühekordne nõustaja külastamine või retseptiravimite tarbimine.
Tänaseks oleme oma programmiga jõudnud nii kaugele, et peagi avame Lootuse küla Keila keskuse. See on koht, kus 10-kuulise programmi läbinud mehed saavad elada, et käia tööl ning taas alustada iseseisvat elu.
Samuti oleme täna jõudnud väga lähedale teisele eesmärgile, milleks on naistekeskuse avamine. Siiani ei ole me saanud seda teha, kuna naised ja mehed ei saa ühes programmis koos olla. Ühest küljest tekitab see palju praktilisi probleeme, teisalt tekib suur oht, kui kaks sõltlast teineteist “leiavad”. Neile võib kiiresti jääda mulje, et lahendus kõikidele muredele peitub vastaspooles. Kuid see on vaid illusioon.
Siiski on naistele suunatud programm suureski sarnane praegusega, kuid koolitust viivad läbi ning keskust juhivad üksnes naisterahvad. See on meie kindel põhimõte, sest vaid teine naine oskab naisterahvast sel moel mõista ja aidata.
Loodetavasti saame keskuse ehitamisega alustada juba tänavu juulis või augustis, kuna on selge, et seda läheb tarvis. Tänasel päeval ei ole Eestis ühtegi samasugust paika, mis oleks naistele suunatud. Meestele, tõsi, on midagi sarnast olemas.
Heal järjel sõltlane
Siin on inimestel aga töökoht, eluase ning koolitunnid koos kodutöödega. Saekaatris töötades ja praktilistes tundides osaledes õpivad mehed taas eluga toime tulema.
Kõige veidram selle kõige juures on inimeste eelnev arusaam. Tihti arvatakse, et sõltlasest naisterahvas on keegi, kes elab tänaval ja kes on elu hammasrataste vahele jäänud. Tüüpiline naisalkohoolik käib aga kas tööl või on kodus koos lastega. Ta elab heal järjel ning tal on piinlik tunnistada oma sõltuvust.
Peagi hakkab mees oma abikaasat alateadlikult kaitsma ning lastel on häbi, sest nad saavad aru, et emal on midagi viga. Kuid inimene ei tunnista, et tal on tekkinud probleem. Tinglikult võib öelda, et alkoholismiga on tegemist siis, kui joomine hakkab mõjutama inimese elu ning ta teeb oma plaane sellest sõltuvalt.
Inimestel, kel on kõik eluks vajalik olemas, on eriti raske mõista, et ühest veiniklaasist on saanud liiter või kaks päevas ning et see ei ole enam normaalne. Proovitakse küll meditsiinilisi vahendeid nagu näiteks verepuhastust, ent seegi enam ei toimi.
Siin tulebki lasta inimesest lahti. Tuleb endale tunnistada, et me võime küll osta kõike ja ehitada kõike, kuid teist inimest me parandada ei oska. Loomulikult ei saa inimest tänavale tõsta, kuid endale tuleb aru anda, et iseseisvalt sellest probleemist jagu ei saa.
Näha naisi, kes pöörduvad meie poole ning keda me ei saa ruumide puudumise tõttu aidata – see teeb kurvaks. Seetõttu oleme otsustanud, et naistekeskuse jaoks me uusi maju ehitama ei hakka, kuna see võtaks aastaid aega.
Naistekeskuseks saab minu praegune kodutalu. Seal pole vaja midagi ümber ehitada ning see asub olemasolevast keskusest vaid mõne kilomeetri kaugusel.
See ei tähenda siiski, et meil poleks vaja metsamaad koos teiste vajadustega. Täna katab puidutööstus umbes kolmandiku küla vajadustest, kuid varud saavad ühel hetkel otsa. Seepärast taotlemegi praegu riigilt maad juurde.
Otsime ettevõtteid
Selge on seegi, et ilma tootmiseta ei tule ka naistekeskust. Nõnda otsimegi praegu ettevõtteid, kes saaksid meile pakkuda peentöid, näiteks elektrijuhtmete komplekteerimist. Juhul kui see ei õnnestu, kaalume lastehoiu avamist, kus lastega tegelevad küll koolitatud pedagoogid, kuid kõrvaltöödega saaksid aidata keskuse elanikud.
Homme on naistepäev ja meil tuleb meeles pidada, kui tähtsad nad meile on. Seepärast loodamegi, et saame naistele mõeldud kodutalu võimalikult kiiresti kasutusele võtta.
Alkohol või narkootikum ei küsi, kas oled mees või naine, noor või vana, lastega või ilma. Ta teeb ainult üht asja, ta hävitab. Ja on tõepoolest kurb näha, et nii mehed kui naised langevad täpselt samade asjade küüsi. See ei ole juhuslik, vaid halbade otsuste ja raskete olukordade ning kohati ka kergete olukordade kokkusattumus.
Me peame andma kõigile võimaluse, sest kui on võimalus, siis saab inimene ise otsustada. Kui seejärel öeldakse, et abi pole vaja, ei saa me enam süüdistada kedagi teist, kui iseennast.
Eesti meestel tuleb hinnata oma naisi. Mees peab hoidma oma naist, hoolitsema temast, kuulama teda, arvestama temaga ning kaitsma teda.
Sageli jäädakse seda ootama, kuid mehed peavad aru saama, et just nemad peavad astuma esmalt armastusega välja ja võtma endale selle vastutuse. Tõuskem püsti ja olgem tugevad, sest tugev on see, kes armastab oma naist, nagu iseennast.
