Andres Anvelt sattus endalegi ootamatult miilitsaks õppima (1)
26. märtsil asus justiitsministrina tööle Harku vallas elav Andres Anvelt. Üle veerandsajandi õigukaitseorganites töötanud mees tahab uues ametis pöörata suuremat tähelepanu nii perevägivalla kui kiirlaenude ohjeldamisele. Kui töömured liiga suured, läheb ta jooksma või hooldab aeda.

Kuidas on esimesed nädalad Tõnismäel justiitsministri kabinetis kabinetis möödunud?

See on täitsa loomulik, et esimene aeg kulub tutvumiseks ja sisseelamiseks. Üks asi on see maja, mis on jaotatud valdkondade kaupa. Peale selle on veel vanglad, prokuratuur, kohtud, notarite kojad, kohtutäiturid, patendiamet jne.

Samas pole midagi täiesti uut, sest olin ka Riigikogu õiguskomisjonis. Ja pealegi olen õiguskaitses töötanud juba aastakümneid. Aga nagu me teame: aega on vähe ja seegi allesjäänu tiksub halastamatult järgmiste valimiste suunas.

Mida saab muuta ja teha 11 kuuga?

Väga palju saab ära teha. Esiteks saab lasta ministeeriumi osakondadel ja allasutustel rahulikult oma ülesandeid täita.
Kui istusin võimuliidu läbirääkimiste laua taha, siis panin prioriteedina ette vägivallavastase võitluse. Eriti just pere ja lähisuhte vägivald.

Kui vaatame statistikat, mida õiguskaitseorganid on kogunud, siis on numbrid päris õõvastavad. Kolmandik tapmistest ning mõrvadest on seotud peresisese vägivallaga. Kui naabermajas või naaberkorteris käib pidevalt peks või skandaal, siis on see meie kõikide asi. Ja politseile on väljakutse perevägivalla juhtumile üks ohtlikumaid asju.

Lisaks tuleb kaitsta inimesi kiirlaenude eest. Tuleb panna piirid liigkasuvõtmisele. Samuti on tähtis tegelda elatusraha tasumata jätnud vanematega.

Kuidas sai Teist aastal 1987 Tallinna miilitsakooli kursant ja hiljem miilits?

See on romantiline lugu, sest minust sai kursant endalegi ootamatult. Keskkooli lõpetasin 17-aastaselt, sest pedagoogist ema pani mind viieaastaselt kooli. Suvel 1987 polnud just mitte kõige suurem soov minna Nõukogude armeesse. Klassivennad võeti kõik sõjaväkke. Nende suhted sulasid kui kevadine jää.

Minul oli ka keskkoolis suur ja sügav suhe. Siis tekkis mõte, et lähen Nõmmele miilitsakooli ning jään vähemalt Tallinna. Kui ma sellest pruudile teatasin, siis lõpetas ta hetkega suhte.

Kooli lõpetasin 1989 ning sattusin tööle toonase Lenini rajooni ehk praeguse kesklinna jaoskonda. Aga kriminaaljälitusvalitsus hakkas kohe noori eestlasi endale tööle meelitama. Minu karjäär läks kiirelt edasi, sest olin haritud. Kuigi toona võeti politseisse ka palju inimesi koolipingist või lausa n-ö tänavalt. Tartu maantee 85 olid siis täiendõppe kursused, kus inimesi koolitati paari kuuga politseinikuks.

Millised olid 1990ndate alguse ohtlikumad ja hullemad juhtumid?

Olin sisuliselt ainus kannatanu, kui intrid 15. mail 1990. aastal Toompea lossi ründasid. Ma ei jõudnud miilitsavormi riietuda ning olin lossi ees nahkjopes. Raadiojaam oli põues ning mind peeti julgeolukutöötajaks. Siis keegi punakaartlastest hüüdis mahlakas vene keeles: “…..julgeolekutöötaja… ka fašištide poolele läinud!” Ning minul löödi punase lipuga pea lõhki.

Töö politseis, Riigikogus ega ka ministrina ei kesta 24 tundi seitsmel päeval nädalas. Kas hobideks aega jätkub?

Ma olen alati püüdnud kõrvaltegevusi leida. Igapäevane asi on näiteks jooksmine, klapid peas. See maandab väga hästi pingeid ja väsimust. Ja parim stressiravim on kuulata klappidest Raadio 2 saadet “Rahva Oma Kaitse”. Kuulan vanu saateid segamini uutega.

Natuke vanemas eas on ideaalne tegevus aiandus. Ikka näpud mullas. Praegu on näiteks mure, sest tuulehoog murdis paar nädalat tagasi neljameetrise serbia kuuse juurtega maast välja. Sidusin puu kuidagi kinni ning nüüd püüan seda elule tagasi päästa.

Elate ligi kümme aastat Harku vallas.

2006. aasta jõulude ajast. Varem olin ikka elanud Tallinna ja Harku piiri peal. Lapsepõlve suved möödusid Kakumäel. 1970ndate alguses liideti see kant Tallinnaga. Pärast elasin Tiskres. 2005. aastal pärast naasmist Jordaaniast ostsime Kärdiga krundi ja majakarbi Murastes Pangapealsel.

Eks see Muraste selline tuulepealne maa on. Alguses mõtlesin küll, et sääski ei ole. Aga nüüd on need putukad tasapisi ka sinna tulnud. Aga muidu on Muraste normaalne koht ja maja ümber saab ennast sirutada. Ja koeral on ka hea. Krundid on ju 2000 ruutmeetrit suured. Kogu pangaäärne on risti ja põiki läbi joostud. Ja viie kilomeetri raadiuses on teada head seenekohad. Vanasti käisime seenel Lahemaa kandis. Nüüd enam mitte.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.