Saada vihje
18. augustiks oodatakse Luigele sadat koera (0)
Article title
Eesti hagijas ja tema kutsikas.
Kaks päeva enne taasiseisvumist oodatakse Kiili valda Luigele vähemalt 60 eesti hagijat. Parim kingitus Eesti juubeliaastaks oleks aga saja hagija kokkutulek. Luigel teevad rahvusvahelised asjatundjad ning hindajad otsuse, kas koerast saab ka rahvusvahelise tunnustusega tõug.

Eesti ainsa koeratõu ehk eesti hagija esindajaid on tänaseks umbes tuhatkond. Tõustandard sai ENSVs esmakordse tunnustuse peaaegu 54 aastat tagasi, kuid meie enda hagija lugu on veel vanem. „Eesti hagija juured ulatuvad 1930. aastatesse, kui Lääne-Euroopast hakati sisse tooma inglise väike-, šveitsi, luzerni ja berni hagijaid,” räägib hagija kasvataja Maris Siilmann.

Kahjuks ei säilinud need tõud siinkandis puhtana kuigi kaua, vaid neid hakati ristama kohalike madalakasvuliste hagijatega. Eesmärk oli saada uus hagijatõug, mis vastaks kõigile kohalikele jahipidamise kommetele ja tingimustele. “Eesti hagija tõustandard sai esmase riikliku kinnituse 27. detsembril 1954 ning algupärane standard avaldati vene keeles. Praegu kehtiv tõustandard kinnitati Eesti kennelliidus 2007. aasta novembris,” lisab Siilmann.

Naine räägib, et selle keskmisest väiksema kasvuga, visa tööstiiliga ja kõlava ajujahikilkega tõu esindajaid Eestis pea tuhatkond. Kuid väga populaarne on tõug ka Venemaa Euroopa-osas. Seal on registreeritud umbes 2500 selle tõu esindajat. Samuti kasutatakse ja tuntakse teda ka Soomes, Valgevenes ja Ukrainas.

Nutikas kaaslane

Kas kodumaine tõug on vaid jahikoer? “Eesti hagijas on eelkõige jahikoer, kuid neid peetakse ka lihtsalt perelemmikutena. Oluline on, et omanik teadvustab endale, mis tõuga tegu ning pakub koerale piisavalt tegevust,” vastab Siilmann.

Tema kinnitusel on kodumaine hagijas nutikas, aktiivne ja isiklikku arvamust omav koer. Tema puhul tuleb alati meeles pidada, et jaht on tema mõtetes a ja o. “Ta võib elada küll mõnusat diivanikoera elu, aga metsa kutse jääb teda alati saatma ning seda tuleb temaga koos elades ka meeles pidada,” ütleb kasvataja.

Tõug on küll tunnustatud nii meie naaberriikides ja ka mitmes Euroopa riigis, kuid suurima rahvusvahelise koerandusorganisatsiooni ehk Rahvusvahelise Künoloogilise Föderatsiooni (FCI) ametlik tunnustus praegu veel puudub. Tunnustuse taotlemiseks pidi Eesti Kennelliit Siilmanni sõnul esitama kaheksa erineva “perekonna” (sama märkimisväärse eellasega sugulasgrupi) sugupuud. Kusjuures erinevates perekondades samu liikmeid olla ei tohi. Järgmiseks sammuks ongi Eesti hagijate ülevaatuse korraldamine.

Tooge koerad Luigele

Et toetleda rahvusvahelist tunnustust, toimub ülevaatus. “Eesti 100 hagijat“ leiab aset 18. augustil Kiili vallas Luige näitusteplatsil. Osaleda võivad kõik eesti hagijad alates alates 4. elukuust (vanusepiir tuleneb osalemiseks nõutavatest vaktsineerimistest), ülemist vanusepiiri ei ole. “Tegemist ei ole näitusega, vaid oluliselt vabamas vormis üritusega, kus koeralt ei oodata nööri mööda käimist,” ütleb Siilmann.

Tema sõnul on osalejate miinimumarv FCI poolt ette kirjutatud ning see on kuuskümmend. “Eesti vabariigi 100. sünnipäeva puhul oleks aga uhke kokku saada saja ainsa omamaise tõu esindajat,” lisab ta.

Kui palju on Maris Siilmannil endal majapidamises hagijaid? “Esimene Eesti hagijas tuli perekonda pereliikme jahikaaslaseks, tõuga lähemalt tutvust tehes osutus see aga täiesti oma tõuks,” seletab ta. Praegu elab tema kodus Raplamaal koguni seitse Eesti hagijat ehk Murra, Lissu, Krae, Betti, Gretsu, Stjopa ja Marfa. Vanust on neil üks kuni kümme aastat.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.