Saada vihje
100 aastat ehk 12 meest ja üks naine (0)
Harju Elu küsimustele vastab Harju viimane maavanem Ülle Rajasalu.

Kaua olite maavanema ametipostil?

Harju maavanemaks nimetas vabariigi valitsus mu esmakordselt 21. detsembril 2009. aastal. Peale esimese ametiaja lõppu 2014. aasta detsembris tegi valitsus otsuse minu maavanemaks nimetamiseks ka teiseks ametiajaks. Seega, praegu on käimas minu teise ametiaja kolmas aasta ning kokku jääb kaheksast aastast Harju maavanemana puudu 56 päeva.

Kas maavanemaks saades kujutasite ametit ette sellisena, nagu see oli?

Enne, kui mind 2009. aastal maavanemaks nimetati, avaldas Postimees minu sõnad selle kohta, mida pidasin siis oluliseks maavanemana ära teha. Leidsin tookord, et palju tuleb ära teha planeerimise valdkonnas, sest planeeringud ei olnud tol ajal alati kõige inimsõbralikumad. Usun, et ka täna leidub veel inimesi, kes väidavad, et planeeringud pole vahepealse aja jooksul inimsõbralikumaks muutunud, aga suures pildis ma niisuguste seisukohtadega kindlasti nõustuda ei saa. Väidan, et oleme koos kolleegidega arengu- ja planeerimisosakonnast teinud ära suure töö selles suunas, et tänased ja eelkõige homsed planeeringud maakonnas toetaksid küll maksimaalselt maakonna üldist kiiret majandusarengut, kuid oleksid samas ka võimalikult keskkonna- ja inimsõbralikud.
Teine asi, mille tahaks südamelt ära rääkida, on seotud müüdiga, et maavalitsused tuligi likvideerida, kuna seal ei ole ju ei maavanemal ega ka ametnikel niikuinii mitte midagi teha. Tahan ja julgen avalikult kinnitada, et Harju maavalitsuses töötasid ja töötavad ka veel praegu igas valdkonnas kõrge kvalifikatsiooniga suurepärase kompetentsiga ametnikud, kel tööülesannete puudust pole kunagi olnud põhjust kurta.

Loodan väga, et omavalitsuste liit muutub järgmisest aastast maakonnas tõeliseks partneriks nii kõigile omavalitsustele kui ka eraisikutele.

Nii minul kui meie ametnikel on olnud pea igapäevaseks osaks tööst suhtlemine erinevat nõu ja abi vajavate inimestega. Ma loodan väga, oleme suutnud suurele osale neist ka nõu ja/või jõuga kuidagigi abiks olla.
Harju maavalitsus on olnud alati maakonna regionaalpoliitika kujundamise eestvedajaks ning koordineerijaks. Minu praegune üks suurim mure ongi, kas see protsess on ikka jätkusuutlik. Valutan südant eelkõige maakonna kui terviku regionaalse arendamise ning omavalitsusülese koostöö pärast. Loodan väga, et omavalitsuste liit muutub järgmisest aastast maakonnas tõeliseks partneriks nii kõigile omavalitsustele kui ka eraisikutele
Teine suur mure seoses maavalitsuse likvideerimisega on see, et kuhu ja kellele senised funktsioonid üle anda. Meie maavalitsuses oleme seda kasvõi kohe valmis tegema, oleks vaid vastuvõtjaid. Siinkohal tahaks positiivse näitena tuua maa-ametit, mille töötajatega toimub konstruktiivne koostöö ja üleminekutoimingute tegemine juba mõnda aega. Kahjuks ei saa sama öelda aga paljude teiste seniste maavalitsuse töövaldkondade kohta.

Mis olid nende aastate suurimad väljakutsed?

Teadsin tegelikult kohe algusest peale, mida eelkõige saavutada tahan: muuta maavalitsus oma funktsionaalsuselt bürokraatia tootjast inimeste abistajaks. Samuti teadsin sisimas, et selle tulemuseni jõudmise üheks olulisemaks võtmeteguriks on juhtimisstiil. Olen alati olnud ja olen jätkuvalt demokraatia usku ning vastustan autokraatiat. Olen veendunud, et ühe organisatsiooni eduka juhi parimateks tööriistadeks on igati toimiv sisekommunikatsioon ja regulaarne infovahetus.

Mida peate oma suurimaks töövõiduks/kaotuseks?

Kõige rohkem kurvastab mind praegu see, et pean lahkuma meie imetoredast töökollektiivist. Ehk võibki seda siis ka minu üheks suuremaks töövõiduks nimetada, et oleme maavalitsuses muutunud ühtse hingamisega sünergiast tulvil kokkuhoidvaks koosluseks.
Kaotusest rääkides… leian, et kõige suurema kaotuse osaliseks saab Eesti riik, kui jätkatakse sellist lahmiva regionaalpoliitika viljelemist ja selle asemel, et tuua riik inimesele lähemale, tsentraliseeritakse see hoopis veelgi kaugemale ja kõrgemale… Kuidas see kõik peaks paljukirutud ääremaastumist vältida aitama, vabandust, aga ma tõesti ei mõista.

Kui maavalitsuse 100-aastasest ajaloost rääkida, siis mida tead eelkäijatest, kes neist on olnud karismaatilisim kuju?

Pole just laialt teada, et Harju maavalitsus on vanem kui Eesti Vabariik. Kui riik saab oma 100. juubelit tähistada alles järgmise aasta 24.veebruaril, siis meie pidasime Harju maavalitsuse 100. juubelit juba käesoleva aasta 30. märtsil. Täpselt sel aastal 100 aastat tagasi loodi 30. märtsil 1917 Harju maakonna omavalitsus. Hiljem hakati omavalitsust nimetama Harju maakonnanõukoguks, mille liikmed valiti valdade poolt volitatud isikute kaudu. Harju maakonnanõukogu avamise koosolek toimus 1. juulil 1917 Toompea lossi valges saalis, kus Harju maakonnanõukogu esimeheks valiti Johannes Reinthal. Aga mis eriti oluline: asjaajamise keeleks otsustati võtta eesti keel, mis tollel ajal ja arvestades üldist konteksti oli üsna tavatu tegu.
Niisiis võime öelda, et Johannes Reinthal oli esimeseks Harju maavanemaks. Mina jään, vähemalt praeguse seisuga, viimaseks. Ja tegelikult ongi just härra Reinthaliga olnud meie „koostöö“ ehk kõige tõhusam. Reinthal oli ka, muide, rahvaerakondlane, Asutava Kogu liige ja Tallinna Eesti Laenu ja Hoiu Ühisuse juhatuse esimees. Ta oli majandusteadlane ja tõenaoliselt on ta autoriks ka seitsmele väga erinevast valdkonnast raamatule, millest näiteks üks räägib ka Mahtra sõjast.
Aga kui nüüd meie „koostöö“ juurde Reinthaliga tagasi tulla, siis oleme juba aastaid maavalitsusega seotud sündmusi kutsunud juhtima näitleja Tarvo Kralli, kes on siis nendeks puhkudeks kehastunud esimeseks maavanemaks ning teinud seda nii professionaalselt, et see tegelaskuju on Harju maavalitsusele peaaegu nagu „maskoti“ eest. Kui aus olla, siis on Krall ja Reinthal (pildilt vaadatuna) juba loomulikult, ka ilma igasuguse grimmita välimuselt erakordselt sarnased.
Kui veel ka teistest minu eelkäijatest rääkida, siis tean, et enne mind on Harjumaal kas siis maakonnanõukogu esimehe, maavalitsuse esimehe või maavanema ametis olnud 12 meest ja ei ühtegi naist. Lisaks Reinthalile teeksin küll omalt poolt kummarduse praeguseks manalameheks saanud Orm Valtsonile, kelle nime olen ehk kõige sagedamini kuulnud inimeste poolt nimetatavat ja seda alati positiivses võtmes. Ja veel tahaksin nimetada siin ära ühe hea kolleegi – Jaan Marki. Jaan ei ole küll kunagi olnud nimetatud maavanemaks, aga pikaaegse maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna juhatajana on tal lausa kaks korda – aastatel 2005-2006 ning 2009, tulnud vaakumi vältimiseks maavanema kohustused enda kanda võtta.

Millised legendid liiguvad maavalitsuse majas?

Kui aus olla, siis legende ma majas liikumas näinud ei ole… isegi kummitusi meil vist pole, kuigi maja ajalooline korpus on ju üsna vana…
Või kui, siis natuke annab ehk „legendi“ mõõdu välja maavalitsuses erinevaid rahvusvahelisi arendusprojekte vedav Kaarel Kose, kes nooremale publikule ja hip-hopi austajatele on ilmselt rohkem tuntud ansamblitest Must Q ja A-Rühm räppar Kozyna.

Kas maavalitsuse kadumisega kaob ka osakene kompetentsi?

Kui me räägime kompetentsist, mis on maavalitsuses praegu töötavatel ametnikel, siis ega nemad oma oskusi ju ei mineta. Iseasi – ja see on võtmeküsimus! – kas seda kompetentsikogumit tahetakse ja osatakse ka edaspidi Eesti riigi hüvanguks tööle panna. Aga seda näitab juba aeg…

Kas HOLi valitud esimees peaks üle võtma maavanema tiitli? Või on see amet surnud?

Kuna maavanem ei ole mitte n-ö isikuline ametinimetus, vaid institutsioon (analoogne näiteks vabariigi presidendi institutsiooniga), kus maavanema ametinimetusega isik lihtsalt esindab kogu institutsiooni, siis ei saa me sellesse ametinimetusse suhtuda kui testamendiga määratavasse pärandvarasse. Laskem uutel omavalitsusliitudel kõigepealt natuke oma missiooni ja visiooni mõtestamisega tegeleda, anname neile pisut aega atra seada ja siis vaatame, kas uued ülesanded, kaasatud kompetents ja reaalne elu sunnivad otsustajaid arutama ka uute/vanade ametinimetuste kasutuselevõtu üle.
Muuseas, Soomes, kust me armastame ikka eeskuju võtta, reorganiseeritakse tagasi maavalitsusi, mis vahepeal sealgi ära kaotati. Ja uued ametisse nimetatavad maavanemad on eluaegse staatusega nagu kohtunikud.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.